Avaleht Meestele MEESTELE! Skeptikust keskealine mees joogafestivalil — kas Idamaa targad suudavad kahtleja meelt muuta?
MEESTELE! Skeptikust keskealine mees joogafestivalil — kas Idamaa targad suudavad kahtleja meelt muuta?
Meestele
0

MEESTELE! Skeptikust keskealine mees joogafestivalil — kas Idamaa targad suudavad kahtleja meelt muuta?

0
Jüri Kukk
Jüri Kukk

Laupäeva hommik kell 10 või midagi sinnakanti. Seisan Tallinnas Endla ja Mooni ristmikul, kui mu kõrval peatub auto, milles istuvad festivali meediajuht, alati särav Monika Kuzmina ja tema elukaaslane Marko. Ühinen seltskonnaga, kellest saab kaheks päevaks meie pisike tiim ja me kihutame linnast välja Valge Daami linna suunas. Energiline Monika arutab päevakava telefonitsi festivali korraldajatega ja oma üürikestel hingetõmbepausidel ka meiega. Enne Haapsalut nendib Marko, et ees liikuv ja sõidukiirust pärssiv autoderodu on ilmselt suundumas samale ettevõtmisele kuhu meiegi ja tõenäoliselt see nii oligi.

Piiskopilinnuse ees telgi kaitsva katte all tegutsevad särava naeratusega vabatahtlikud kinnitavad meie kätele paelad, mis annavad pressiinimestena pisut rohkem võimalusi ringi liikuda ja kogu melu nautida. Vallalise mehena panen tähele, et liikumas on palju noori võluvaid naissoost olevusi, kuid mitte ainult. Mehed on selges vähemuses, kuid erinevalt minu kartustest ei tundu need hobusesaba või ka paljaks pöetud peaga, sageli lohvakates riietes tegelased sugugi mingite veidrikena, vaid on pigem enesekindlad ja oma väärtust teadvad mehepojad. Seega — erinevalt minust, nad ei põe!

Esmamuljed hajutavad kahtlusi
 
Esimene üritus ongi avamine rütmide, sammude ja häältega, mida viib läbi Almer Jansu. Viskan asjad rohule hunnikusse, koorin jalad paljaks ja hakkan kaasa tantsima, esialgu areldi ja puiselt, sest hirm ennast lolliks teha hoiab natuke tagasi, pealegi pole ma eriti tantsumees. Siiski löön kaasa, kui eestvedaja kutsub üles kätega pilvi laiali ajama ja ennäe – päike tulebki toimingu käigus välja. Tõsi küll, mitte kauaks, ilmselt pole rahvas veel energeetiliselt üles köetud, ilmataat ei saa meie rütmist feeling`ut ega toeta meid. Üllatuslikult avastan tunni lõppedes, et tantsides on mul sügavalt savi, mida teised minust arvata võivad, kuid usun, et ega nad arvagi midagi, olen lihtsalt üks kambast. Aga see ongi üks festivali põhimõtetest — igaüks peab saama ennast vabalt tunda.

Korraldajate telki minnes kohtun pressi informeeriva Monika ja hinge tõmbava Markoga. Viimane räägib üsna vaimustunult, et osales samuti tantsus, sai energiad liikuma ja selline ülestunnistus lisab mulle enesekindlust — vist polnudki mina see ainus meesterahvas, kes peast segi läks.

Dr. Omanand Guruji teadvuse äratamise tehnikate loengule lähemegi Markoga koos. Dr. Omanand oma valgetes hindulikes riietes ja hindulannast abikaasaga mõjub just nii, nagu arvata võis — indialikult. Ta räägib inglise keeles, üks neiu teeb tõlget maakeelde ja asi läheb üsna pea harjutusteni. Õpetaja on eriline inimene ja oma jutuga oskab ta meid segadusse ajada. Nii näiteks küsib ta pärast mõningast teadmiste jagamist, et mis saab nüüd edasi — kas me oleme valmis edasiste tarkuste eest talle juurde maksma? Maad võtab piinlik vaikus, ei kostu ühtegi “yes” ega “no”, kõik loevad mõtetes oma eurosid. Ilmselgelt meie kimbatust nautiv Dr. Omanand läheb rahuloluga üle selgitustele — ta ei pea silmas pappi, ta tahab tasuna meie tähelepanu ja pühendumust. Järgneb vabastav ohe ja õhkkond muutub veelgi nauditavamaks. Teeme kaasa esimese harjutuse, mis seisneb keskendumises ja õiges hingamises. Suletud silmil kuulen naabrite rasket hingamist, sama teen minagi, mu teadvusest tormavad lõõgastumise hetke mööda kaunid naisenäod, mida võib seostada Shakti ilmutusega — olen segaduses, aga midagi ma juba tunnetasin!

Järgmise tunni veedan samuti Alkeemia saalis, kuid Shiva Vakya Siddha Baba veedalik astroloogia on midagi muud — paljutki on selles tuttavat, veel rohkem uut ja siis suundun järgmisse paika ja üritusele. Muide, kultuurikeskuses ringi vaadates satun ukse juurde, millest voorib sisse ohtralt õrnema soo esindajaid. Avastan, et tegu tantraüritusega naistele “Shakti äratamine” ja mõtlen, et ega mind sealt vist välja ei visataks, aga hiilin siiski minema — nii tähelepanu keskmesesse ma ikkagi sattuda ei taha.

Esimesel päeval nii ja naa

Väike lõunasöök ja järgmiseks ürituseks valin Aivar Täpsi kontsert-meditatsiooni kristallkaussidel. Ümmarguses kaarja laega templisarnases väravatornis põlevad küünlad, rahvas istub seinte ääres ja minusarnaselt kiilas peaga muusik timmib oma meloodiaid. Kisun kotist pisikese vaibakese ehk joogamati, leian äärmiselt ebamugava istumispaiga ja keskendun kontserdile.
Mediteerijast muusik jagab küll kõla tekitavaid lööke, kuid enamasti libistab siiski pulkadega mööda erinevate kausside pindu ja sellest tekib uinutav kumin. Vahel tekivad sellesse tõusvasse ja langevasse vibratsiooni meloodiad, mis minule seonduvad flöödihelidega. Tornis on rahvast juba palju ja ma ei näe, kas see tuleb kõrvalt või ongi kogu see muusika salvestatud nendesse nõudesse. Igal juhul viib toimuv mu jällegi mõistuspärasest maailmast välja ja ruumi selja taha jättes olen pisut endast väljas. Mitte närvimineku mõttes, vaid väljas sellest mullist, milles ma igapäevaselt veeren.

Õhtul sajab päris vinget vihma ja ma lontsin kapuutsi sisse peitununa Wiedemanni tänavale spordikeskusesse, kus toimub Dr. Omanandi sisemise väe äratamise meditatsioon. Jätan jalatsid saali ukse taha, kuhu lühikese aja jooksul lisanduvad veel sajad plätud, tossud, kotad ja muud jalavarjud. Minu sisenedes on kohal paarkümmend inimest, poole tunni pärast on neid paarsada. Sätin ennast seina äärde matile ja jälgin rahvast. Torkab silma, et enamik tunduvad erinevalt minust teadvat, mis neid ees ootab ja mida nad teevad. Tõlget vajavad inimesed koondatakse ühte nurka, kui mina jään paigale, sest minu inglise keel vajab lihvimist. Varsti hakkab saalis ruumi nappima, iga vaba plats hõivatakse ja peagi alustab valges hõlstis Dr.Omanand meiega töötamist.

No ei taha õnnestuda!

Hiljem järele mõeldes tunnistan, et see üritus läks minu jaoks vett vedama. Olen kas liiga väsinud või võimetu kõike vastu võtma ja kaasa minema, lisaks avastan, et ajuti põlvitamine on valus tegevus. Igatahes teen kaasa üsnagi passiivselt, ignoreerin õpetaja pidevat “continue” ja “let it`s happening” ning pigem jälgin ajakirjaniku pilguga, mis ruumis toimub. Inimesed lähevad üha enam ekstaasi, kostuvad karjed ja minu peas tekib mõte, et ega ometi hüpnoosiga tegu ole?! See on pisut hirmutav, kuid meditatsiooni lõppedes ei tundu sugugi, et inimesed oleks karjapsühhoosi langenud, pigem on nad rõõmsad või isegi õnnelikud. Enda sisetunne on pisut kehv, sest tundub, et see värk pole siiski minu jaoks. Taevalaval laulavad Tane Mahuta muusikud väelaule, inimesed eiravad tantsides vihma ja see jääbki mulle viimaseks ürituseks sel päeval. Lahtiste märgade taevaväravate all otsin Õhtukallast ja ööbimiskohta ning mõningaste tagasilöökide järel ka leian maja üles.

Kavatsen järgmist päeva alustada hommikupraktika ehk kundalini jooga ning sadhana elava muusikaga ning sätin selleks oma mobla äratuse 5.30-le. Ainus eeldus on see, et hommikul PEAB olema ilus ilm. Kui mu mõnusat und hakkab häirima joogale kutsuv piiksumine, heidan pilgu aknast välja, näen pilveräbalate vahel koidukuma, taipan, et idamaised jumalad soosivad uut päeva… ning magan edasi kella kaheksani. Häbi on nii teele minnes kui neid sõnu kirjutades. Taevalaval käib juba Šivananda hommikujooga, mõned inimesed põõnavad magamiskottides ning ma otsustan lõppeva üritusega mitte kaasa minna. Nagu alati võõrastes kohtades, suundun hoopiski Haapsaluga tutvuma ja jalutuskäik rannapromenaadil annab joogavälist energiat.

Sain tunnetuse kätte!
 
Minu esimeseks ja ainsaks tõsisemaks ettevõtmiseks pühapäeval saab taas Dr. Omanand ja tema teeta ajulainete meditatsioon. Seekord otsustan endast kõik anda ja iga asjaga kaasa minna. Algul selgitab õpetaja, mida tähendab üldtuntud hindu tervitus “Namaste!”, rõhk lõpus e-tähel. Peopesad vastakuti päikesepõimiku kohale, küünarnukid üles ja “Namasteeeeee” öeldes annad tervitusega teisele inimesele positiivset energiat, mis naaseb tugevamana sinu juurde. Guruji selgitab, et üldlevinud kallistamine ei anna alati sama efekti — kui üks kallistajatest on halvas energiaväljas ehk pahas tujus, tuleb ka see teisele kallistajale üle.

Õpetaja räägib parema ja vasaku ajupoole osast, toob näiteid, saame teada, et parem käsi kannab positiivset, vasak negatiivset energiat, loeme mantrat “Ooooooooommmmmm… ” Igastahes lähen nüüd meditatsiooniga kaasa — suletud silmade vaade üles kolmanda silma suunas, keel kurgulakke rulli, sügav ja üha kiirenev sisse-välja-hingamine, väljalülitatud mõtted ja mitteväljategemine häälitsustest, tunnetus, kuidas energia tõuseb sinus ja kandub ajju, kuuletumine Dr. Omanandi käsklustele “Jätka! Jätka! Jätka!” ja “Lase sel juhtuda!” ja olengi ise samuti transis! Energia kerkib kurgutšakra juures lausa tunnetatavalt, nägu võbiseb, keha liigub minust sõltumatult ette-taha, see on pisut häiriv ja samas meeldiv, olen uues maailmas ja lasen sel ennast kaasa kanda. Lõõgastudes tõstame käed näo ette ja ma näen suletud silmil oma energiate mängu, need liiguvad lainetena. Minu foon on lillat värvi, teadsin seda juba varemgi. Silmi avades tunnetan ennast kusagilt tasapisi tagasi tulemas. Tunnen ennast ülihästi, sest erinevalt laupäevasest meditatsioonist sain nüüd oma laksu kätte. Kõik on ülirõõmsad, teeme Dr. Omanandiga ühispildi ja ma lähen tagasi linnusehoovi oma väikese tiimi inimesi otsima, ise veel pisut transis, aga see võibki tunniseks venida, nagu Guruji hoiatas. Enne veel märkan, et Omanandi kohe algavale levinumate haiguste joogateraapiale suundub rekordarv inimesi — seda minu hinnangul, sest kolmes tema varasemas tunnis olen juba kaasa löönud.

Lõpetuseks siis oma mulje kokkuvõtt ja soovitused. Joogaüritusele tasub minna, isegi kui olete skeptik. Võtke asja lõdvalt ja rahulikult, jätke kahtlused esialgu kõrvale. Ärge lootke ja oodake, et tingimata midagi toimuma hakkab, lihtsalt minge toimuvaga vabalt kaasa — teised teie ümber on sama segased!

Joogafestival ongi koht, kus kõike seda järele proovida. Ma pole endiselt kindel, et pöördun joogausku, kuid kogemus oli põnev ja põhjalik.

Jüri Kukk 

mm